|
Post by Maybelle Nora Mandon on Feb 12, 2010 14:50:26 GMT -5
Kell ei olnud palju, kui Nora hotelli ustest välja astus ja uksehoidjale kerge ning vaikse tänusõna lausus, asudes teele pargi poole. Ta polnud seal üsna ammu käinud ja kuna tal polnud enne keskpäeva midagi teha, siis miks mitte parki minna? Ta surus käed õhukese jaki taskusse ning kõndis kiirelt mööda niisket asfaltteed, juba varajaste autosõitjade mürisemine, tasane raadio ja sigaalid saateks. Naine jõudis parki üsna pea ja uuris mõtlikult ümbrust. Pooled asjad olid muutunud, niiet Maybell ei osanud neid enam ära tundagi.
Ta leidis kiirelt kergelt roostetanud kiigud, mis edasi-tagasi kõikudes kriuksusid. Pargis oli üsna vähe inimesi, kuid mõni ükski jalutas siiski lapsevankriga või tegi hommikujooksu. Norale tikkus peale haigutus, sest kellaaeg oli üsna varajane, kuid ta eiras seda ja sammus kiikede juurde, sättides enda istuma parempoolsele, põimides sõrmed ümber jäise keti, mis kiikesid üleval hoidsid ning lükkas saapanina liiva sisse surudes endale vaikset ja madalale ulatuvat hoogu.
|
|
|
Post by Lyra Beckley on Feb 13, 2010 13:16:47 GMT -5
Elu oleks olnud ilusam, kui õhk Las Vegases oleks puhtam olnud. Aga Lyrat see ei heidutanud. Ühel hommikul seadis ta sammud raudselt Vegase parimasse kohta - parki. Ta oli terve öö läbi hästi magada saanud ja ray of sunshine nagu ta oli, otsustas naine parki minna. Tal oli natuke lapsik tuju. Hommikul oleks ta tahtnud teha algust oma koridori seina sodimisega, aga õues kolamine tundus parema ajaviitena.
Varsti oligi Lyra pargis ja sirutas end lambist hästi pikaks, naeratus näol. Oleks pargis olnud lapsi, oleks ta juba raudselt kuskil liivakastis linna ehitamas. Kuna lapsi ei olnud, siis kõndis naine lihtsalt edasi, kuni märkas eemal kiikesid ja selle peal istuvat tütarlast. Selja tagant ei olnud aru saada, kui vana ta võis olla. Oma lapsikusehooga läks Lyra jäätisemüüja juurde ja ostis kaks jäätist. Mõlemad shokolaadi omad ja hiiglasuured. Tal ei olnud plaaniski neid mõlemaid ise ära süüa vaid ikka jagada.
Lyra kõndis kergel sammul üle muru kiikede juurde ja jäi võõra ette seisma, käsi ühe jäätisega välja sirutatud. "Kas sa jäätist tahad?" küsis ta nagu lasteaias. Hetkel tundus kõik nii ilus, nagu lapsena. Lapsena oli palju lihtsam sõpru saada. Lihtsalt läksid kellegi juurde ja ütlesid oma nime, jagasid mänguasja või midagi. Ja voila! Terve päev oli vähemalt tore olla.
|
|
|
Post by Maybelle Nora Mandon on Feb 13, 2010 13:41:35 GMT -5
May naeris lõbusalt ja sirutas käe välja, et jäätis vastu võtta. "Tänan," sõnas ta ikka tasa naerdes ja vaatles hetke paksu šokolaadikihti külma vanilli peal. Ta puudutas korraga magusat ning tundis keelel mõnu. Neiu polnud nii ammu jäätist söönud ja üle pika aja tundus see palju parem kui tavaliselt. Lükanud endale veidi rohkem hoogu, võttis ta jäätisest esimese ampsu, hoolimata sellest, et see oli külm.
Tema kiige hoog oli juba üsna suureks ja kõrgeks kujunenud, seega laskis ta kriuksuval vahendil lihtsalt edasi-tagasi kõikuda, ise samal ajal maiustust limpsides. "Inimesed ei käi tavaliselt nii vara siin," sõnas ta, kui oli maa poole taandunud ning silmitses hetke kaaslast. Too tundus umbes temavanune, kuigi üpris lapselik. Aga samas, vahet polnud ju; enamus inimesi olidki praegusel ajal nii üksluised ja murelikud, kuigi mitte LA's. Lõbulinn. Keegi nii rõõmus kulus isegi žetoonide ja lõbu maailma ära.
|
|
|
Post by Lyra Beckley on Feb 13, 2010 14:13:17 GMT -5
"Ma tean," ütles Lyra vastuseks ja istus kiigele teise kõrval. "Ja ma eeldan, et sa ei ole vampiir või libahunt või koer või kass," lisas ta jäätist süües ja end edasi-tagasi kiigutades. Siia ei olnud eriti tänavamüra kuulda ja hea oli olla. Lyra mõtles, kas oleks viisakas end kohe tutvustada, või mitte. Tundus natuke pealetükkiv, aga samas... Complicated, otsustas naine ja näksis veel natuke jäätist.
"Minu nimi on Lyra muide," ütles ta siis hetke ajel. Naljakas oli kellegagi rääkida, kelle nime sa ei teadnud. Aga suht been there, done that. Samas oli Lyra teisele naisele jäätise välja teinud lambist - tal oli õigus teada, kust see jäätis tuli.
|
|
|
Post by Maybelle Nora Mandon on Feb 13, 2010 14:37:25 GMT -5
"Maybelle, aga mind võib Noraks ka kutsuda," vastas naine jäätise vahvliosa nokkides. Talle torkas pähe, et see võib imelik tunduda; tema nimi oleks nagu Maybelle, aga ta tahab, et teda kutsutaks Noraks, kuigi tegelikult oli see lihtsalt tema keskmine nimi. Aga ta ei hoolinud sellest eriti ja küsis: "Sa käid siin tihti?" Hetk hiljem avas ta uuesti suu: "Kus sa üldse elad?" Ta muigas kergelt üsna üksteise otsas esitatud küsimuste peale, kuid sõi rahulikult maiustust edasi.[/i]
|
|
|
Post by Lyra Beckley on Feb 13, 2010 15:02:27 GMT -5
"Enchanté," ütles Lyra Norale. Tema jäätis sulas natuke ja oleks peaaegu kätele voolanud. Lyra peatas jäätise enne, kui see tema käeni jõudis, mis taevale tänu, päästis naise kleepuvatest kätest. "Ma ei käi siin väga tihti," ütles ta ausalt ja mugis natuke. "Või noh. Varemalt ei käinud. Nüüd hakkan rohkem käima," ütles ta naeratades. Catherine tahab ju ka õues jalutada ja park on perfect! "Elan siit tegelt suht kaugel," ütles ta siis ja vaatas pargis ringi osutades vastassuunas. Ta suunataju ei olnud parim, aga eeldatavasti asus tema korter siiski kuskil seal. "Seal pool. Getos," lisas Lyra napisõnaliselt. Võis juhtuda, et Nora hakkab kartma ja jookseb minema, kui saab teada, et Lyra getos elab.
|
|