|
|
Post by Aurelie Sanchez on Feb 11, 2010 8:04:39 GMT -5
Käes aurav tass kohvi, avas Aurelie oma kabineti ukse ning kõndis aeglaste sammudega üle ruumi. Asetanud kohvitassi lauale, keris naine ruloo lahti. Sealt avanes mõnusalt rahulik vaade kooli sisehoovile. Kabineti kujundus oli mõnus ja hubane - maad kattis purpurse tooniga vaip ning kõik toolid, mis siin olid, olid pehme vooderdusega ja mugavad - kolm tugitooli, üks seina ääres olev diivan ning üks üsna laua lähedal olev lamamistool - kõik mõnusalt pehmed. Kirjutuslaud ning seinaäärsed kapid ja riiulid olid kõik tumedast tammepuust.
Libistades ennast oma toolile istuma, võttis naine ette tänase ajalehe ning rüüpas lonksu oma kohvist.[/color]
|
|
|
|
Post by Hanna-Sharlene Fox on Feb 11, 2010 8:09:23 GMT -5
Hanna seisis hetkeks ukse taga, võttis julguse kokku ja koputas uksele. Aeglaselt avas ta ukse ja astus mõnusasse ruumi. Neidis vaatas arglikult, vasakut kulmu kergitades Aurelie poole. Ta vihkas neid neljapäevi. Neid mõttetuid ajaraiskamisi, kus Sharlene vaevalt paar sõna kuuldavale tõi.
Ta astus psühholoogi poole, samal ajal varrukat üles käärides. Ta näitas oma rannet. Seal olid valged, peened jooned- armid kunagistest haavadest ja ka värsked, punaka koorikuga kriipsud.
|
|
|
|
Post by Aurelie Sanchez on Feb 11, 2010 8:14:16 GMT -5
Aurelie pani oma kohvitassi käest ning ajalehe kokku, olles kuulnud koputust, mida ta oligi oodanud. Kui Hanna sisse astus, tõsusis naine kerge liigutusega püsti. "Tere, kuidas sul täna läheb?" alustas Aurelie naeratades, nagu alati, kuid nähes seejärel, kuidas noor tüdruk talle oma rannet näitas, liikus naine kiirelt ümber laua, kulm kergelt kortsus. "Palun võta istet," lausus Aurelie aeglaselt ja rahulikult, kuigi tema kulm püsis kortsus. Hanna oli siiani üks kõige keerulisemaid noori, kellega ta kokku puutus - temaga ei olnud lihtsalt võimalik kontakti saada.[/color]
|
|
|
|
Post by Hanna-Sharlene Fox on Feb 11, 2010 9:07:57 GMT -5
Hanna toetas ennast mugava tugitooli äärele. Neidis vaatas üles, Aurelie poole, näol selline pooltüdinud grimass, suunurgad langetatud, silmad tühjusesse kaemas. Mõtted liikusid tal hoopis mööda teisi radu...
Ta sulges silmad, avas need uuesti ja ütles siis vaikselt:"Noh, need," osutas ta sõrmega haavadele,"need tulid ainult, sest see kild juhtus mul tõesti lihtsalt käe juures olema."
See oli vist ültse pikim lause, mis ta kogu aja jooksul, mil on psühholoogi külastanud öelnud.
|
|
