|
Post by Dean Xavier Gordon on Feb 17, 2010 13:48:10 GMT -5
OT: Feel free to join..
Terve öö oli Dean sõitnud, et auto ja teised tarvilikud asjad lõplikult linna kolida. Vaikselt, läbi linna sõites oli ta silmanud kohvikut, mis tundus sobiv väikeseks peatuseks. Parkinud auto kohviku ette, sammus ta sisse. Tal oli õigus olnud, hommikuti Las Vegas veel magab, kohvik oli peamiselt tühi. Mees tõdes, et kohviku kohta oli siiski tegu üpris peene kohaga, mis tekitas tal isegi tunde, et oma kulunud teksade ja nahktagiga ta siia päris ei sobi. Tükk aega vaatas ta menüüd, enne kui otsustas tellida inglise pärase hommikusöögi ning selle kõrvale ühe õlle. Tellitut oodates, otsis ta välja enda märkmiku joonistusvahenditega ja jätkas kunagi pooleli jäänud töö lõpetamist.
|
|
|
Post by Lauren Shields on Feb 17, 2010 13:52:45 GMT -5
Lauren tuigerdas ööklubist hotelli poole, kui poole tee peal tundis, et kõht on tühjaks läinud. Tänaval ringi vaadates märkas ta kohvikut ning sinna neidis suuna ka võttis. Ta astus kohvikusse ning kõndis letini, et oma tellimust anda. "Üks suur õlu ja pitsa," sõnas ta ning potsatas pukile leti ääres.
|
|
|
Post by Dean Xavier Gordon on Feb 17, 2010 14:26:18 GMT -5
Dean ei märganud naise sisenemist, ta oli liialt süvenenud joonistamisse. Võimatu oli aga kuulda tellimust, mis oli nagu välk selgest taevast, hääl ja tellimus ei läinud mitte kuidagi kokku. Dean oli seljaga leti poole, seega oli ta sunnitud ümber pöörama, et enda uudishimu rahuldada. Tellija oli talle vägagi tuttav juba, tahest tahtmata juhtusid nad jälle kokku. Dean tervitas naist vaid noogutusega ja pöördus siis tagasi joonistuse poole, olles kindel, et too kindlasti ootab kedagi.
|
|
|
Post by Lauren Shields on Feb 17, 2010 14:31:01 GMT -5
Lauren hüppas pukilt alla ning potsatas Dean'i laua äärde. "Uops, loodan, et sa kedagi ei oota," sõnas ta kui avastas, et selline teise tsooni tungimine oli ebaviisakas. "Vabandust," sõnas ta veel ning naeratas.
|
|
|
Post by Dean Xavier Gordon on Feb 17, 2010 14:41:26 GMT -5
"Annan andeks. " naljatas mees, kui Lauren ta lauas istet võttis. Kohe toodi ka ta munad, peekon ja röstsai marmelaadiga ning selle kõrvale õlle. Lauale ruumi tekitamiseks oli Dean kohustatud märkmiku tagasi kotti pistma. "Õhtu venis pikale, nagu näha."
|
|
|
Post by Lauren Shields on Feb 18, 2010 11:44:43 GMT -5
Lauren noogutas ning vaatas murelikult Dean'i. "On ikka OK, kui ma sinuga siin istun? Või ootad kedagi?" küsis ta ning naeratas ettekandjale, kes talle ta pitsa ning õlle ulatasid. Neid võttis suure lonksu õllest ning asetas klaasi siis võibolla veidi liiga suure kolksuga lauale.
|
|
|
Post by Dean Xavier Gordon on Feb 18, 2010 14:55:05 GMT -5
"Muidugi võib, pole mul mitte kedagi oodata siin." oli Deani sõbralik vastus. Märgates teist tellimust, mis lauda tooli, sai Dean kuuldule kinnitust. "Ma ei mäletagi, millal ma viimati nägin kena preilit õlut joomas. " muigas mees.
|
|
|
Post by Lauren Shields on Feb 19, 2010 11:35:16 GMT -5
Lauren võttis lonksu õllest ning muigas. "Mu salajane kirg... Avalikkuse ees päris seda ei joo, aga igal vähekegi privaatsemal hetkel võtan klaasi... või kaks," seletas ta ning kirus end mõtteis. Ta võis nüüd noormehele joodikuna tunduda. Lauren võttis kahvli ja noa ning lõikas esimese tüki maitsvast pitsast, mille ta koheselt ka suhu pistis. "Õlu on hea ju.. ja jalgpall.. ja mehed," muigas ta ja loputas söögi uue õllelonksuga alla.
|
|
|
Post by Dean Xavier Gordon on Feb 19, 2010 13:20:38 GMT -5
Dean kuulas Laurenit, samal ajal enda hommikusööki süües. Ta hoidis naeru tagasi, kui kuulis naise salajasest kirest. "Ei usu, et see nüüd nii salajane on. " muigas mees, võttes lonksu ka enda õllest. "Vähemalt oskad sa elu nautida. " ei hoidnud mees muiet tagasi, kui kuulis eelnevat.
|
|
|
Post by Lauren Shields on Feb 19, 2010 13:32:28 GMT -5
Lauren naeris. "Ma arvan ise ka, et oskan elu nautida," muigas ta. "Kui kunagi tahad kellegiga peole minna, aga ei tea kellega - kutsu mind. Alati olen käpp."
|
|
|
Post by Dean Xavier Gordon on Feb 19, 2010 14:06:47 GMT -5
"Tore on näha naist, kes teab mida tahab." tõdes Dean. Talle avaldas muljet, et Lauren tundis end täiesti vabalt ja ka Laureni tellimus oli muljetavaldav. "Selleks vajan ma ilmselt teie numbrit. " muigas mees, asudes otsima enda telefoni taskutest.
|
|
|
Post by Lauren Shields on Feb 19, 2010 16:48:31 GMT -5
Lauren naeratas justkui tänuks komplimendi ees. Kui Dean ta numbrit küsis, muigas neidis kavalalt. Ta võttis õlakotist visiitkaardi, kus oli kirjas ta nimi, amet, millega ta igapäevaselt tegeles, ning isiklik telefoninumber. "Palun," sõnas ta ning ulatas beežika kaardi mehele.
|
|
|
Post by Dean Xavier Gordon on Feb 19, 2010 17:10:30 GMT -5
Kahetsusega pidi Dean tõdema, et ta oli telefoni ilmselgelt autosse unustanud. Tema õnneks ulatas Lauren talle aga enda visiitkaardi. Mees võttis selle vastu, kuidas vaatas siis altkulmu naisele otsa."Huvitav, kui paljude kohalike meeste rahakotist selle leida võib?" muigas ta, pannes selle siiski ka enda rahakotti.
|
|
|
Post by Lauren Shields on Feb 19, 2010 17:13:46 GMT -5
Lauren nõjatus tooli seljatoele ning ringutas. Seejärel võttis ta laualt õlleklaasi ning lonksas sealt. "Kohalike meeste rahakottide kohta on mul täpne statistika - täpselt nullil Las Vegase mehel on see visiitkaart," muigas ta. "Aga olen neid jaganud teistele, nii meestele kui naistele." Lauren asetas klaasi tagasi lauale. "Aga ainult tööasjus."
|
|
|
Post by Dean Xavier Gordon on Feb 19, 2010 17:27:35 GMT -5
"Järelikult mul on see au omada seda kaarti vaid isiklikel põhjustel." lausus Dean, lõpetades enda hommikusöögi, kuigi ta õllest oli pudelis veel pool alles. "Kuhu edasi liigud muidu? Hotelli?"
|
|